Funktsionalism (vaimufilosoofia)
Funktsionalism on seisukoht vaimufilosoofias, mille kohaselt vaimuseisundid on määratud nende põhjuste ja tagajärgedega. Vaimuseisundist teevad mingit kindlat tüüpi vaimuseisundi funktsionaalsed seosed, mis sellel seisundil on tajustiimulite, käitumisreaktsioonide ja teiste vaimuseisunditega. Funktsionalismi võib pidada biheiviorismi ja samasusteooriate järglaseks, ka on see tänapäeval vaimuteooriatest üks tunnustatumaid.
Kuna vaimseid seisundeid määratletakse funktsionaalse rollina, realiseeruvad nad mitmel tasandil. Teisisõnu võivad nad avalduda erinevatel süsteemidel, isegi ehk arvutitel, seni, kuni süsteem täidab asjakohaseid funktsioone. Kuigi arvutid on füüsilised seadmed elektroonilise substraadiga, mis sooritavad väljundeid andvate sisendite arvutamist, on ajud füüsilised seadmed, millel on närvi-substraat ja mis teostavad väljaarvutusi sisenditel, mis tekitavad käitumist.
Masin-seisundi funktsionalism
[muuda | muuda lähteteksti]
"Funktsionalismi" laia positsiooni saab sõnastada paljudes erinevates variantides. Funktsionalistliku mõtteteooria esimese sõnastuse viis läbi Hilary Putnam. See sõnastus, mida nüüd nimetatakse masin-seisundi funktsionalismiks või lihtsalt masina funktsionalismiks, on inspireeritud analoogiatest, mida Putnam ja teised märkisid mõistuse ja teoreetilise "masina" või arvutite vahel, mis suudavad arvutada mistahes algoritmi, mille on välja töötanud Alan Turing (Turingi masin).
Mittetehnilises mõttes saab Turingi masinat kujutada lõputult ja lõpmata pika ristkülikukujuliseks jagatud(mälu) lindina koos kasti kujulise skaneerimisseadmega, mis skaneerib üht mälu komponenti korraga. Iga üksus on kas tühi (B) või sellel on kirja pandud nr 1. Need on sisendid masinasse.
Masina tegevusi juhtivad reeglid on deterministlikud ja on defineeritud seisunditabelis. Iga seisundi ja iga lindil oleva tähise kohta on tabelis kirje masinapoolse tegevuse ja järgmise seisundi kohta.
Masin-seisundi funktsionalismi järgi on vaimse seisundi laad just nagu eespool kirjeldatud automaatolukordade olemus.
Psühho-funktsionalism
[muuda | muuda lähteteksti]Teine funktsionalismi vorm põhineb psühholoogia käitumisteooriate (biheiviorismi) tagasilükkamisel ja nende asendamisel vaimu empiiriliste kognitiivsete mudelitega. See vaade on kõige tihedamalt seotud Jerry Fodori ja Zenon Pylyshyniga ning on märgistatud kui psühhofunktsionaalsus.
Psühhofunktsionaalsuse põhiidee on see, et psühholoogia on ebaharilikult keeruline teadus ning meie parimate psühholoogiliste teooriatega seotud mõtteid ja omadusi kirjeldavaid termineid ei saa uuesti määratleda lihtsate käitumismudelite kontekstis ning lisaks sellele ei oleks selline ümberkujundamine soovitav või oluline, kui see oleks ka saavutatav.
Kõikide mehhanismide jaoks võib esineda lõpmatu hulga füüsilisi realiseerimisi, kuid oluline on ainult nende roll üldises bioloogilises teoorias.
Analüütiline funktsionalism
[muuda | muuda lähteteksti]Kolmas funktsionalismi vorm on mures[küsitav] üldiste teoreetiliste terminite tähenduste pärast. See vaade on kõige tihedamalt seotud David Lewisiga ja seda nimetatakse sageli analüütiliseks funktsionalismiks või kontseptuaalseks funktsionalismiks.
Analüütilise funktsionalismi põhiidee on teoreetilisi termineid määratletakse kaudselt nende teooriatega, mille koostamisel need esinevad, ja mitte nende sisuliste foneemide omaduste järgi. Tavaliste keeleliste terminite puhul, nagu näiteks "usk", "soov" või "nälg", on mõte see, et sellised terminid saavad oma tähendused meie üldtuntud "rahvapsühholoogilistest" teooriatest nende kohta, kuid sellised kontseptuaalsused on ei ole piisav, et vastu pidada reaalsuse ja põhjuslikkuse materialistlike teooriatega. Selliste terminite suhtes rakendatakse kontseptuaalseid analüüse, mis kujutavad endast midagi sellist:
Vaimne seisund M on seisund, mida P on ette kujutanud ja mis põhjustab Q.
Mehhanistlik funktsionalism
[muuda | muuda lähteteksti]Gualtiero Piccinini ja Carl Gilletti poolt algselt sõnastatud ja kaitstav mehhanistlik funktsionalism täiendab varasemaid vaimse seisundi funktsionaalseid aruandeid, kinnitades, et mis tahes psühholoogiline seletus peab olema mehaaniline. See tähendab, et vaimsete seisundite asemel, mis saavad puhtfunktsionaalset seletust seoses nende suhetega teiste vaimsete seisunditega, nagu eespool loetletud, peetakse funktsioone ainult osaliseks – teist osa mängivad struktuurid – konkreetse vaimse seisundi seletuses.
Mehaaniline seletus tähendab antud süsteemi, käesoleval juhul vaimse süsteemi lagunemist selle füüsikaliste osade, nende tegevuse või funktsioonide ja nende ühendatud organisatsiooniliste suhete vahel. Sellest tulenevalt on mõistus endiselt funktsionaalne süsteem, kuid see on mehhanistlikult mõistetav.